teisipäev, 16. märts 2010

15. märts - Tarbija Õiguste Päev


Ilus algatus, kuid küsin irooniliselt: kellele? Igastahes Eesti Posti kliendina pole mul küll mingisuguseid õigusi.
Lugu järgmine. Saatsin sõbrannale eestisisese maksikirja. Lihtsaadetisena. See oligi minu viga. Olin seda ennagi teinud (lihtsaadetisena saatnud). Tõsi küll – ainult korra, probleeme polnud ja pidasin seda reegliks. Tuleb lugeda.universaalse postiteenuse tüüptingimusi.kus ei ole sõnagi lihtsaadetise kohta. Ühesõnaga, saates lihtsaadetisena, toetad Eesti Posti ja/ või nende töötajaid. Postifirma poolt mingit kohalejõudmise garantiid pole. Saadetise võib omastada igaüks – sest kuidas saab minna kaduma ese suuruses umbes 15 *20cm, pakituna standartsesse Eesti Posti maksikirja ümbrikusse - kui ma ei jäta saadetist suvalisse kohta, vaid annan isiklikult üle asutuse selleks volitatud töötajale, kes peab (Eesti Posti puhul siis - peaks) toimetama märgitud sihtkohta. Antud juhul pole seda toimunud veel 12 ( loe: kaheteistkümne) päeva jooksul.

Eesti Posti poolt mul kui saatjal mingit abi loota pole, vaid pigem etteheiteid. Esiteks polnud ma raatsinud kulutada rohkem raha, et saata tähtsaadetisena. Ja kuna lihtkirja puhul ei anta ka kviitungit, pole mul mitte mingisugust tõestust, et üldse olengi saatnud. Ja peale selle – nendel ei kaogi kunagi midagi ära (!), küllap lõpuks ikka kohale jõuab.
Jah, tõesti olin olnud rumal ja ei lugenud tüüptingimusi, olin pimestatud esimesest (ja ainukesest) korrast, kui kõik õnnestus.

Seepärast inimesed, olge valvel!

2 kommentaari:

Ene ütles ...

Nüüd on siis asi nii kaugel, et vestlesin ka Tarbijakaitseameti töötajaga. Kokkuvõtvalt: ka tema ei saa mind aidata, kui Eesti Post on sätestanud, et lihtsaadetise kulgemist ei saa jälgida, siis nii see ka on. Jääb siiski loota, et kuskil kunagi mu pakike ikkagi välja ilmub....

Ene ütles ...

Ja üllatus-üllatus: kulus AINULT 18 päeva ja pakike jõudiski sihtkohta. Kusjuures täiesti tervelt ja puutumatult ning õige aadressiga. Lõpp hea - kõik hea;)