Oru kohvikust ja lugemiselamusest

Selliste päikeseliste ilmadega pole just erilist soovi vabatahtlikult toas istuda. Võtsimegi ette külastada kõige kaunima välisterassiga kohvikut Viljandis. Ja loomulikult on selleks Oru kohvik Valuoja kaldal. Ma ei tea, kes on omanikud, et neile reklaami teha – kui koht väärib seda igal kümnel juhul. Kus saaks siin veel istuda õues, nautida kaunist lummavat vaadet ja vaadelda mööduvat linnakära distantsilt – ikkagi teine korrus ju. Samas hinnad, toiduvalik ja teenindus vägagi kliendisõbralikud.

Paar lugemiselamust ka viimasest ajast.
Nirti - ...ja anna meile andeks meie võlad
Roone Roost – mis sul Viga on
Mõlemad noored (sündinud 1987 ja 1988) vihased autorid. Kuid vaatamata noorusele kumab läbi tõsine elukogemus. Nii ühel kui teisel puhul taban end mõtlemast loetule ja otsimas paralleele reaalsest maailmast. Kas tõesti ei märka ema oma laste lapsepõlves vägivalda, õigustades seda sõnadega: aga alati ju polnud halvasti. Kas tõesti on poliitiku amet kõige jälestusväärsem mida tänapäeval ette kujutada.
Igastahes see on küll kindel - mõlemad raamatud on just mõtlevale lugejale. Eks meilegi ole vaja uut valgustusaega. Milleks peaks meile korda minema näiteks kellega käib või kelle jättis printsessi – Dimi, kui on hoopis olulisemat mõtlemisainet. Kasvõi tuhapilved.

Aga ilm on siin küll praegu tõeliselt suvine.

P.S. Veel ilusaid pilte Viljandist

Lugemisaasta 2010

Cristel Karits. Dollari hind. Avameelne päevik Ameerikast. Ersen 2009

Keskealine naine läheb USA-sse tööle, et muutuda "rahamasinaks" koju jäänud tütrele ja kohati ka igasugu raskustega võitlevale abikaasale. Kas raha kaalub üles inimliku läheduse puudumise? Minategelane Veronika korra küll mainib, et väline hiilgus pole miskit, kuid ise ometigi tegutseb risti vastupidi. Irooniliselt on peaagu iga päeviku sissekande juures toodud ära ka dollari kurss krooni suhtes, enamasti ikka langevas trendis (1998-2004). Sama võib öelda ka kodu (eesti) pereelu kohta - mured ja probleemid aina kasvavad, kuid karusellilt mahaastumine, isegi vaatamata enamasti ebameeldivale tööle, on Veronika jaoks võimatu. Mitte, et ta vahetpidamata hädaldaks, vaid ta võtab oma elu kui paratamatust (kas igaüks on oma õnne sepp?). Mida suurem summa kroonides silme ees terendab, seda mõnusam ja seda õnnelikumad kõik nagu peaksid olema...

Päeviku autorile tuleb sellegipoolest au anda, et ta on andnud ajakirjanikule kasutamiseks oma avameelse päeviku, tahtmata ise hiljem isegi lõpptulemusele pilku heita. Tulemus on siinjuures huvi ja põnevusega loetav, igastahes huvitavam kui nii mõni teine "elulooraamat". Kõik nimed on muutmata, kaasa arvatud paar kohtumist Maire Aunastega .

Võib - olla on analoogse stsenaariumi puhul - ema lahkub pikaks ajaks pere juurest - ka teistsuguseid tagajärgi - ei tea. Kuid need, kes sellist sammu kavatsevad, peaksid enne küll veel üheksa korda järgi mõtlema. Oma meelerahu ja laste igakülgse arengu huvides.

Loe lisaks siit:

Kultuuriaasta 2010 vol 2

Andres Anvelt. Punane elavhõbe. Eesti Päevaleht AS 2007

Eesti algupärane tõeline põnevusromaan. Autor on kurikaelte hingeeluga tööalaselt kursis ja see toob romaanile ainult plusspunkte. Tegemist on 90-ndate algusaastate hullude aegadega, kui rikkaks saamine tundus eriti lihtne. Vaja ainult hankida punast elavhõbedat ja see suurte kasudega maha müüa. Idee lihtne, kuid kuritegelikus maailmas teostus mitte nii lihtne.

Paraleelselt vaadeldakse nii uurijate kui kurjategijate tegevust, ei puudu ka romantikaliin.

Meeldiv üllatus on, et teos antakse välja ka vene keeles ja kindlasti see, et vändatud on ka film sama stsenaariumi alusel. Põnevusega jään ootama huvitavaid näitlejatöid. Kohati juba lugedes kujutasin ette, kuidas näitleja seda osa lahendab. Filmi tutvustus

Raamatud, mida soovitan

Maria Kupinskaja. Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast. PetronePrint 2008

Tegelikult uusi häid raamatuid on nii palju, et halbade lugemiseks ei jäägi aega. Seekord siis väga ladusa jutustamisstiiliga tütarlaps (juuratudeng kusjuures) Alaskas. Igastahes minu puhul saavad küll tugeva hoobi erinevad eelarvamused Alaska suhtes. Raamat tekitab minus ainult positiivseid emotsioone nii selle eksootilise maasuhtes kui ka empaatiavõimet autoriga. Tubli tüdruk, Maria! Raamatu lõppedes tekkiski huvi, mis mu uuest sõbrannast nüüd siis on saanud. Kas on ta kusagil advokaat või juba kohtunik...Kuid kohe leidsin hoopis marialikuma Maria, mis sobib rohkem Alaskale järjeks!

Virkko Lepassalu. Kallase afäär. 10 miljoni dollari kadumise lugu. Saare Media 2009

Sündmus meie lähiminevikust käsitletuna uuriva ajakirjaniku pilgu läbi. Autor on toetudes rikkalikule allikmaterjalile suutnud vältida sildistamist või kellegi otsest süüdimõistmist. Palju otsi on jäetud lahtiseks ja lugejatele edasimõtlemiseks. JOKK;)

Kultuuriaasta 2010

Täna kaks teemat: lugemis- ja teatrielamus jaanuar 2010.

Ruth Rendell. Neetud tee. Eesti Raamat 2009, Mirabilia.

Ainuüksi Ruth Rendelli nimi raamatukaanel garanteerib lugemiselamuse. Vähemalt eesti keeles küll, kus on olemas kümmekond autori kirjutatud teost (sealhulgas Barbara Vine nime all). Originaalis on ta ilmutanud pea poolsada raamatut. Tema raamatute žanrimääratlus on psühholoogiline thriller ja mõrvamüsteerium. Tegevus käivitub hoogsalt juba esilehtedel. Autor suudab samaaegselt nii kirjeldada loodust kui ka tegelasi. Lahend saabub alles viimastel lehekülgedel ja nagu talle omane: ootamatu. Tutvustust loe siit:

Teatrielamus. Mati Põldre. Margus Vaher. Arturi laulud ja aastad. Ugala.

Soovitan vaadata kõigil, kes ei oota teatrietendusest sügavamõttelisi arutlusi ja tegevuse keerdkäike. Minimalistlike vahenditega oli ära toodud meie ajalugu ühe inimese eluloo taustal. Või vastupidi: Artur Rinne elulugu Eestimaa ajaloo taustal. Etendus ei anna vastuseid: miks ja milleks midagi juhtus. Samas näitlejatööd on huvitavad ja kogu etendus ladus ja huviga jälgitav. Kindlasti nii mõnigi teatrikülastaja otsis hiljem youtube.com välja märksõna.

Küsimustele vastab Mati Põldre