pühapäev, 6. juuni 2010

Ikka veel reisimõtetes


Tagasi kodus! Tahaksin teha veel mõned täiendused eelnevate postituste kohta.


*Kohta, kus viimasel kolmapäeval sõitmas käisime nimetatakse Snowdon Horseshoe. Mäed sealkandis on üle 900 meetri kõrged ja populaarsed eriti mootoratturite hulgas. Muide, mootorattureid kohta tunduvalt rohkem kui jalgrattureid. Neid viimaseid on tõesti üksikud.


*Portmeironist koju jalutamine võttis ikka 80 minutit, mitte 40;) Portmeironis saime ka uue maitseelamuse. Nimelt "mint cake" ehk siis piparmündi kook. Toote kirjelduses on, et just Romney Kendal Mint Cake on see piparmündikook, mis juba 1953-ndal aastal oli Mount Everesti vallutajate menüüs. Ja tõesti-juba väikesest kogusest saab suure hulga energiat ja magusavajaduse rahuldatud. Koostisained: suhkur, glükoosisiirup, vesi ja piparmündiõli.


*Great Ormis asub ka analoogne Siguldaga köisraudtee, kuid seekord me sinna ei läinud. Liiga palju inimesi oli järjekorras.


*Huvitav kogemus oli Morrisoni kaubaketi poes. Ühtlesi olime ka esimest korda üldse Morrisonis. Tahtsime vett osta. Kui olime riiulilt leidnud suuruse ja hinna poolest optimaalse, viimane pudel riiulis, suundusime sellega kassasse. Pudeli silt oli just purunenud triipkoodi kohalt. Kassapidajal ei õnnestunud seda kuidagi aparaati sisestada. Ka kutsutud abiväel mitte. Nii antigi see pudel meile tasuta. Siin mõtlemisainet: kuidas toimiksid eesti kaubakettide poed...


*Wrexhamis leidsime ka sõbraliku poola poe. Oh seda õnne ja äratundmisrõõmu! Neile, kes ei tea - poola poed mõjuvad meile eestlastele kodupoodidena: tuttavad lõhnad, tooted, maitsed kodulähedased. Ainuke koht, kust UK-s keefiri võib leida.

*Borth y Ghestis võisime jalutada mere põhjas - just oli mõõn ja meri oli kaugenenud...Nukralt mõjusid paadid kuival maal...

Viimased pildid: Rhyl, SeaQuarium, Swallow Falls, Llandudno, Great Orme, Portmeiron, Pwhelli Harbour, Borth y Ghest, Horseshoe Pass, Wrexham on siin






reede, 4. juuni 2010




Kolmapäev on Pwhhelis turupäev ja sinna me end rongiga sõitma asutasimegi. Õige sõna oleks öelda: laadapäev, sinna tulevad müüma lisaks tavapärastele turukauplejatele ja talunikud oma toodangut. Kõik oleneb muidugi ka ilmast, kuid seekord on ilm lihtsalt suurepärane. Seepärast seadsimegi sammud ranna poole, et nautida päikest ja imetleda merd. Rannas oli ilusa ilma kohta suhteliselt vähe rahvast (umbes 24 vilus) ja tuul tasakaalustas selle palavuse. Inimesi oli rannas nii päevitus- kui ujumisriietes. Ujumisriided erinevad sellepoolest, et nad on mingisugusest vett mitteläbilaskvast kummimaterjalist ja sinna juurde kuuluvad ka kummikingad.

Õhtul uudistest kuulsime jubedast sündmusest Põhja -Inglismaal. Intervjueeritavad Whitehaveni kohalikud elanikud on ehmunud ja zhokis, ainult kohaliku ajalehe peatoimetaja paistab rõõmus olevat-linnake sattus maailmakaardile. UK on nii suur, et igasuguseid ebastabiilseid inimesi leidub. Selle teo motiivi pole veel leitud.

Neljapäeval käisime kõrgel mägedes sõitmas ja imeilusat vaadet nautimas. Kui siin meie kandis on mäed põhiliselt kivised või siis vähese rohukasvuga, on kirde pool mägedel ilus roheline vaip ja talud orgude ja mägede vahele pikitud. Muide walesi vanade külade tänavad ei kulge kunagi otse, ega üksteisega paralleelselt või risti. See on tuuletee pärast.

Siis sattusime veel poolkogemata toredasse linna Wrexhami.Suuruslt 9-s linn UK-s ja elanikke linnas üle 42 tuhande.

See oli ka meie viimane reis sel korral. Reede hommikul kell 7,15 väljub meie lennuk Manchesterist Prahasse ja sealt juba Tallinnasse.

Järgmised kribamised juba Eestimaalt.

Aitäh Sulle, kes Sa viitsisid mu reisi jälgida:)

kolmapäev, 2. juuni 2010

Autod rannas


Portmeiron on küla, mis on väga sagedasti reisikorraldajate nimekirjas. Selle ehitas walesi arhitekt 1925-1976 näitamaks kuidas saab kaunist maastikku kasutada ilma seda lõhkumata. Lisaks nukulikule värvirohkele itaalia stiilis külale (leidub ka püsielanikke) ümbritseb seda 70 aakrit subtroopilisi aedu. Muidugi suurepärane vaade hinna sees. Portmeironis on filmitud nii mõnigi sari (The Prisoner)või episood.
Tagasi oma siinsesse elukohta tulime jalgsi. Kokku võttis see aega umbes 40 minutit, kuid asi oli seda väärt. Mõnus oli kõndida.
Õhtul käisime Black Rocki rannal. Eipära on see, et seal võib ka autoga sõita. Seda kasutatakse väga palju. Kiiruse piirang on külla 10 miili tunnis, kuid just õhtuti ei peeta sellest alati kinni. See, et rand on autodele avatud tähendab seda, et võid sõita ka merre, kui ainult meeldib.

teisipäev, 1. juuni 2010

Linn, kus tahaksin elada.




Täna, esmaspäeval on siis Bank Holiday Weekendi viimane päev ja kõik britid kodudest välja puhkusele aetud;) Käisime Llandudnos. Seda linna kutsutakse altes 1864 aastast Walesi puhkuse kuningannaks. Pregusel hetkel püsielanikke 20 tuhande ringis, kuid koos külalistega kindlasti mitmekordistub. Tänavatel kõndida mõnus, pole tohutult ülerahvastatud. Walesis on rahvastiku tihedus umbes 2 korda nii suur kui Eestis, niiet võib umbes arvata kui palju inimesi tänavatel vastu jalutab...Mitte mööda, sest kiiret pole ju kuhugi.
Käisime ka naabruses Great Orme`s, üle 200 meetri üle maapinna. Imeilus vaade merele, 4000 aastased vasekaevaevandused.
Kokkuvõttes imekena linn, majad rõhuvalt ruuget tooni (mõnes kohas enamasti hallid), kauplused, meri ja mäed kiviviske kaugusel.