Kolmapäev on Pwhhelis turupäev ja sinna me end rongiga sõitma asutasimegi. Õige sõna oleks öelda: laadapäev, sinna tulevad müüma lisaks tavapärastele turukauplejatele ja talunikud oma toodangut. Kõik oleneb muidugi ka ilmast, kuid seekord on ilm lihtsalt suurepärane. Seepärast seadsimegi sammud ranna poole, et nautida päikest ja imetleda merd. Rannas oli ilusa ilma kohta suhteliselt vähe rahvast (umbes 24 vilus) ja tuul tasakaalustas selle palavuse. Inimesi oli rannas nii päevitus- kui ujumisriietes. Ujumisriided erinevad sellepoolest, et nad on mingisugusest vett mitteläbilaskvast kummimaterjalist ja sinna juurde kuuluvad ka kummikingad.

Õhtul uudistest kuulsime jubedast sündmusest Põhja -Inglismaal. Intervjueeritavad Whitehaveni kohalikud elanikud on ehmunud ja zhokis, ainult kohaliku ajalehe peatoimetaja paistab rõõmus olevat-linnake sattus maailmakaardile. UK on nii suur, et igasuguseid ebastabiilseid inimesi leidub. Selle teo motiivi pole veel leitud.

Neljapäeval käisime kõrgel mägedes sõitmas ja imeilusat vaadet nautimas. Kui siin meie kandis on mäed põhiliselt kivised või siis vähese rohukasvuga, on kirde pool mägedel ilus roheline vaip ja talud orgude ja mägede vahele pikitud. Muide walesi vanade külade tänavad ei kulge kunagi otse, ega üksteisega paralleelselt või risti. See on tuuletee pärast.

Siis sattusime veel poolkogemata toredasse linna Wrexhami.Suuruslt 9-s linn UK-s ja elanikke linnas üle 42 tuhande.

See oli ka meie viimane reis sel korral. Reede hommikul kell 7,15 väljub meie lennuk Manchesterist Prahasse ja sealt juba Tallinnasse.

Järgmised kribamised juba Eestimaalt.

Aitäh Sulle, kes Sa viitsisid mu reisi jälgida:)